Detailiprobleemid ja süsteemiprobleemid
De Bono esitab probleemini lahenduseni jõudmist justkui ühe otsustusena, mis toimub ühe nö ristmiku peal. Kuid sageli on probleemid oluliselt salakavalamad.
Et seda selgitada, tuleks teha eristus ühelt poolt detailiprobleemide ja teiselt poolt süsteemiprobleemide vahel.
Detailiprobleem on selline probleem, mille saab lahendada, muutes süsteemi ühte osa, ilma et ülejäänud süsteem sellest muutuks. Süsteemiprobleemi puhul ühe osa muutmisest ei piisa, sest mäda on süsteem ehk osadevaheline suhe ise.
Üks näide süsteemiprobleemist on sooline diskrimineerimine. Kui vaadelda igat üksikut diskrimineerimise juhtumit, siis võib see tunduda tühisena. Probleem tuleb esile alles siis, kui vaadelda laiemat pilti ja näha, et analoogilisi juhtumeid on palju ning need järgivad ühesugust loogikat. Probleem tuleb veelgi teravamalt esile, kui üritada selle suhtes midagi ette võtta ja kui see kohtab tugevat vastupanu – selgub, et miski, mis esialgu tundub juhusliku ja tühisena, on juurdunud milleski hoopis sügavamas.
Süsteemiprobleeme võib ette tulla igal pool, kus erinevad tegevused moodustavad üksteisesse põimunud võrgustikke. See juhtub näiteks siis, kui asju on pikemat aega ühtemoodi tehtud, nii et on olnud võimalus suurema ökonoomsuse tekkimiseks. Kui nüüd midagi keskkonnas oluliselt muutub, siis võib selguda, et mõni senistest tegemisviisidest ei ole enam kohane ja vajab muutmist. Aga kuna kõik tegevused on omavahel seotud, võib omakorda selguda, et ühe tegemisviisi muutmise tõttu tuleb ka ülejäänud tegevusviise muuta. Üks muutus kutsub esile kogu süsteemi muutmise.
Vahel on süsteemiprobleemid veelgi salakavalamad, sest need on alguse saanud üksikutest halbadest lahendustest, mis on omavahel põimunud ja toidavad vastastikku üksteist, seda kas otseselt, nii et katse lahendada üht probleemi süvendab teist, või siis kuidagi kaudsemalt. Kui nüüd otsustatakse lahendada ainult neid probleeme, mille probleemiderägastik on otseselt tekitanud, ilma et jõutaks algprobleemideni, siis sellised lahendamiskatsed on seda ohtlikumad, mida nutikamad nad on, sest pooliku lahenduse elegantsus varjutab seose esialgse halva lahendusega ning kui nüüd esialgne halb lahendus justkui pinna alla probleeme edasi loob, siis on neid probleeme järjest raskem seostada algsete probleemidega. Mida kaugemale taline protsess omadega jõuab, seda laialdasemalt saavad ajutised lahendused meie igapäevaelu osaks ja seda enam harjutakse nende kohaoluga, kuni lõpuks võib miski, mis esialgu oli hõlpsasti muudetav, saada meie sõltuvustekoe tuumseimaks liikmeks, igaveseks igapäevaste eraldiseisvate probleemide saatjaks – süsteemiprobleemiks selle täiskujul.
Esitledes oma raamatut “Toidu lõpp”, selgitas Paul Roberts, miks ta pidas paremaks maalida maailma toidutööstuse seisust sedavõrd trööstitu ja masendav pilt.[1] Tema uurimus oli musternäide ühe süsteemiprobleemi ajaloost. Küsimus, kuidas kasvavat maailma elanikkonda võimalikult ökonoomselt toita – osaliselt juba ise süsteemiprobleem –, sai tänu teadmiste kasvule (näiteks keemias, bioloogias) ja tehnoloogia arengule (näiteks sisepõlemismootorid, väetised) vastuse, mille koostisosadeks on muuhulgas intensiivne põllumajanduslik tootmine ning põllumajandussaaduste transportimine üle maailma. Lahendus, mis esialgu näis toimivat, hakkas aga tasahilju omakorda probleeme tekitama – maa üha süvenev kurnamine, mürkide suhtes immuunsete superkahjurite väljaarenemine, väärtuslike koosluste hävinemine –, mis on nüüdseks põimunud terveks rägastikuks ja kasvanud kokku muude meie aega määratlevate rägastikega. Kuid raamatu eesmärk ei olnud üksnes näidata, kui halvasti kõik praegu on või kui hulluks asjad edaspidi lähevad; eesmärk oli midagi konstruktiivsemat: näidata, et probleem ei peitu ühes või teises detailis. Haige on süsteem ise.
Mida see muudab, kui meil on detailiprobleemi asemel süsteemiprobleem? Roberts toob oma uuritud teemaderingi puhul välja kolm olulist muutust, mida võiks kaasa tuua adumus sellest, et probleem pole toidusüsteemi ühes või teises osas, vaid et toidusüsteem on ise haige.
Esiteks, lahendus süsteemiprobleemile on paratamatult keeruline ja süvitiminev. Muuta tuleb kogu süsteemi, ei piisa ühe selle osa muutmisest. Roberts juhib tähelepanu asjaolule, et meie kaasajale iseloomulik teaduslik lähenemine eeldab, et kõiki probleeme saab lahendada, jagades need eraldiseisvateks lihtsamateks probleemideks, lahendades komponentprobleemid ükshaaval ning pannes seejärel üksiklahendustest kokku ühtse terviklahenduse. Süsteemiprobleemi puhul see ei ole võimalik: süsteemi teeb süsteemiks just asjaolu, et tema erinevad komponendid toetavad üksteist, ning kui üks komponent peaks juhuslikult süsteemist eemaldatama, siis tekitab süsteem oma toimimise käigus selle komponendi uuesti – mida ökonoomsemalt süsteem toimib ja mida tihedamalt ta komponendid omavahel on seotud, seda suuremat vastupanu ta muutustele avaldab.
Teiseks, süsteemiprobleemile ei ole kiireid lahendusi. Tänapäeval ollakse harjunud, et lahendus igale probleemile esineb mõne tootena supermarketiriiulil. Kuid haigele süsteemile alternatiivi leidmine on pea alati seotud uute süsteemivariantide läbiproovimisega, mis oma esialgsel kujul tõenäoliselt läbi kukuvad, ja olgugi et neist luhtumistest võib olla kasu uute katsetusvariantide välja töötamisel, võtab protsess paljude jaoks ebameeldivalt kaua aega.
Kolmandaks, lahendus süsteemiprobleemile ei saa olla valutu. Võib juhtuda, et praeguseid häid aegu ei tule enam mitte kunagi tagasi. Võib juhtuda, et uue lahenduskoosluse väljakujunemine eeldab kõigilt selle osalistelt millestki loobumist – asjaolu, mis tekitab täiendavat vastupanu muutustele.
Kui nende kolme aspekti peale mõtelda, siis peaks olema mõistetav, miks Roberts nii palju vaeva nägi, näitamaks, et toidutootmise probleemid tulenevad süsteemi enda haigusest. Kui on vähegi võimalust, et mõni lihtsam ja kohalikum sekkumine probleemi lahendab, nõustuksid vaid vähesed süsteemi muutmise ja sellega kaasnevate komplikatsioonide ning ebakindlusega.
Vahekokkuvõte
Eristus detaili- ja süsteemiprobleemide vahel keerab uue vindi peale ka de Bono esitatud lukkuminemise probleemile. Selle mõistmiseks läbigem kiirkorras kogu senine mõttelõng.
1. Evolutsiooniliselt on kõikidel elusorganismidel surve osata paremini ennustada.
2. Edukaks ennustamiseks on vaja (kasvõi algelist) mudelit ehk kaarti tegelikkuse kohta.
3. Inimestel tekib suur osa taolisest kaardist peale sündi, kogemuse käigus.
4. Kogemuse käigus tekkivate mudelite omaduseks on, et need lähevad aja jooksul aina enam lukku, seda juhul, kui ei ole harjumusi, mis lukkuminemisele vastu töötavad.
5. See tähendab, et kui tegelikkus kiiresti muutub, siis võib juhtuda, et kogemuse käigus tekkinud mudelid ei ole ühel hetkel enam kohased. Tekib surve nende muutmiseks.
6. Kuid sarnaselt süsteemiprobleemidele on kogemusel põhinevad mudelid süsteemsed ja komplekssed. Neist ei saa niisama lihtsalt välja.
Mida selles olukorras ette võtta? Et sellele küsimusele vastata, tuleks esmalt uurida midagi, millest seni pole otsesõnu juttu olnud, nimelt mudeleid ehk kaarte, mis ennustamisel appi võetakse.
[1] Paul Roberts, “End of Food, Part 2”, http://www.youtube.com/watch?v=NTkPBWuxmW0 [23.8.2013].
Et seda selgitada, tuleks teha eristus ühelt poolt detailiprobleemide ja teiselt poolt süsteemiprobleemide vahel.
Detailiprobleem on selline probleem, mille saab lahendada, muutes süsteemi ühte osa, ilma et ülejäänud süsteem sellest muutuks. Süsteemiprobleemi puhul ühe osa muutmisest ei piisa, sest mäda on süsteem ehk osadevaheline suhe ise.
Üks näide süsteemiprobleemist on sooline diskrimineerimine. Kui vaadelda igat üksikut diskrimineerimise juhtumit, siis võib see tunduda tühisena. Probleem tuleb esile alles siis, kui vaadelda laiemat pilti ja näha, et analoogilisi juhtumeid on palju ning need järgivad ühesugust loogikat. Probleem tuleb veelgi teravamalt esile, kui üritada selle suhtes midagi ette võtta ja kui see kohtab tugevat vastupanu – selgub, et miski, mis esialgu tundub juhusliku ja tühisena, on juurdunud milleski hoopis sügavamas.
Süsteemiprobleeme võib ette tulla igal pool, kus erinevad tegevused moodustavad üksteisesse põimunud võrgustikke. See juhtub näiteks siis, kui asju on pikemat aega ühtemoodi tehtud, nii et on olnud võimalus suurema ökonoomsuse tekkimiseks. Kui nüüd midagi keskkonnas oluliselt muutub, siis võib selguda, et mõni senistest tegemisviisidest ei ole enam kohane ja vajab muutmist. Aga kuna kõik tegevused on omavahel seotud, võib omakorda selguda, et ühe tegemisviisi muutmise tõttu tuleb ka ülejäänud tegevusviise muuta. Üks muutus kutsub esile kogu süsteemi muutmise.
Vahel on süsteemiprobleemid veelgi salakavalamad, sest need on alguse saanud üksikutest halbadest lahendustest, mis on omavahel põimunud ja toidavad vastastikku üksteist, seda kas otseselt, nii et katse lahendada üht probleemi süvendab teist, või siis kuidagi kaudsemalt. Kui nüüd otsustatakse lahendada ainult neid probleeme, mille probleemiderägastik on otseselt tekitanud, ilma et jõutaks algprobleemideni, siis sellised lahendamiskatsed on seda ohtlikumad, mida nutikamad nad on, sest pooliku lahenduse elegantsus varjutab seose esialgse halva lahendusega ning kui nüüd esialgne halb lahendus justkui pinna alla probleeme edasi loob, siis on neid probleeme järjest raskem seostada algsete probleemidega. Mida kaugemale taline protsess omadega jõuab, seda laialdasemalt saavad ajutised lahendused meie igapäevaelu osaks ja seda enam harjutakse nende kohaoluga, kuni lõpuks võib miski, mis esialgu oli hõlpsasti muudetav, saada meie sõltuvustekoe tuumseimaks liikmeks, igaveseks igapäevaste eraldiseisvate probleemide saatjaks – süsteemiprobleemiks selle täiskujul.
Esitledes oma raamatut “Toidu lõpp”, selgitas Paul Roberts, miks ta pidas paremaks maalida maailma toidutööstuse seisust sedavõrd trööstitu ja masendav pilt.[1] Tema uurimus oli musternäide ühe süsteemiprobleemi ajaloost. Küsimus, kuidas kasvavat maailma elanikkonda võimalikult ökonoomselt toita – osaliselt juba ise süsteemiprobleem –, sai tänu teadmiste kasvule (näiteks keemias, bioloogias) ja tehnoloogia arengule (näiteks sisepõlemismootorid, väetised) vastuse, mille koostisosadeks on muuhulgas intensiivne põllumajanduslik tootmine ning põllumajandussaaduste transportimine üle maailma. Lahendus, mis esialgu näis toimivat, hakkas aga tasahilju omakorda probleeme tekitama – maa üha süvenev kurnamine, mürkide suhtes immuunsete superkahjurite väljaarenemine, väärtuslike koosluste hävinemine –, mis on nüüdseks põimunud terveks rägastikuks ja kasvanud kokku muude meie aega määratlevate rägastikega. Kuid raamatu eesmärk ei olnud üksnes näidata, kui halvasti kõik praegu on või kui hulluks asjad edaspidi lähevad; eesmärk oli midagi konstruktiivsemat: näidata, et probleem ei peitu ühes või teises detailis. Haige on süsteem ise.
Mida see muudab, kui meil on detailiprobleemi asemel süsteemiprobleem? Roberts toob oma uuritud teemaderingi puhul välja kolm olulist muutust, mida võiks kaasa tuua adumus sellest, et probleem pole toidusüsteemi ühes või teises osas, vaid et toidusüsteem on ise haige.
Esiteks, lahendus süsteemiprobleemile on paratamatult keeruline ja süvitiminev. Muuta tuleb kogu süsteemi, ei piisa ühe selle osa muutmisest. Roberts juhib tähelepanu asjaolule, et meie kaasajale iseloomulik teaduslik lähenemine eeldab, et kõiki probleeme saab lahendada, jagades need eraldiseisvateks lihtsamateks probleemideks, lahendades komponentprobleemid ükshaaval ning pannes seejärel üksiklahendustest kokku ühtse terviklahenduse. Süsteemiprobleemi puhul see ei ole võimalik: süsteemi teeb süsteemiks just asjaolu, et tema erinevad komponendid toetavad üksteist, ning kui üks komponent peaks juhuslikult süsteemist eemaldatama, siis tekitab süsteem oma toimimise käigus selle komponendi uuesti – mida ökonoomsemalt süsteem toimib ja mida tihedamalt ta komponendid omavahel on seotud, seda suuremat vastupanu ta muutustele avaldab.
Teiseks, süsteemiprobleemile ei ole kiireid lahendusi. Tänapäeval ollakse harjunud, et lahendus igale probleemile esineb mõne tootena supermarketiriiulil. Kuid haigele süsteemile alternatiivi leidmine on pea alati seotud uute süsteemivariantide läbiproovimisega, mis oma esialgsel kujul tõenäoliselt läbi kukuvad, ja olgugi et neist luhtumistest võib olla kasu uute katsetusvariantide välja töötamisel, võtab protsess paljude jaoks ebameeldivalt kaua aega.
Kolmandaks, lahendus süsteemiprobleemile ei saa olla valutu. Võib juhtuda, et praeguseid häid aegu ei tule enam mitte kunagi tagasi. Võib juhtuda, et uue lahenduskoosluse väljakujunemine eeldab kõigilt selle osalistelt millestki loobumist – asjaolu, mis tekitab täiendavat vastupanu muutustele.
Kui nende kolme aspekti peale mõtelda, siis peaks olema mõistetav, miks Roberts nii palju vaeva nägi, näitamaks, et toidutootmise probleemid tulenevad süsteemi enda haigusest. Kui on vähegi võimalust, et mõni lihtsam ja kohalikum sekkumine probleemi lahendab, nõustuksid vaid vähesed süsteemi muutmise ja sellega kaasnevate komplikatsioonide ning ebakindlusega.
Vahekokkuvõte
Eristus detaili- ja süsteemiprobleemide vahel keerab uue vindi peale ka de Bono esitatud lukkuminemise probleemile. Selle mõistmiseks läbigem kiirkorras kogu senine mõttelõng.
1. Evolutsiooniliselt on kõikidel elusorganismidel surve osata paremini ennustada.
2. Edukaks ennustamiseks on vaja (kasvõi algelist) mudelit ehk kaarti tegelikkuse kohta.
3. Inimestel tekib suur osa taolisest kaardist peale sündi, kogemuse käigus.
4. Kogemuse käigus tekkivate mudelite omaduseks on, et need lähevad aja jooksul aina enam lukku, seda juhul, kui ei ole harjumusi, mis lukkuminemisele vastu töötavad.
5. See tähendab, et kui tegelikkus kiiresti muutub, siis võib juhtuda, et kogemuse käigus tekkinud mudelid ei ole ühel hetkel enam kohased. Tekib surve nende muutmiseks.
6. Kuid sarnaselt süsteemiprobleemidele on kogemusel põhinevad mudelid süsteemsed ja komplekssed. Neist ei saa niisama lihtsalt välja.
Mida selles olukorras ette võtta? Et sellele küsimusele vastata, tuleks esmalt uurida midagi, millest seni pole otsesõnu juttu olnud, nimelt mudeleid ehk kaarte, mis ennustamisel appi võetakse.
[1] Paul Roberts, “End of Food, Part 2”, http://www.youtube.com/watch?v=NTkPBWuxmW0 [23.8.2013].