Inimese suuraju ja ennustamine
Suur osa loomade ennustusmehhanismidest on instinktiivsed, s.t neid ei ole võimalik kogemuse käigus muuta. Ennustusmehhanismide areng toimub siin loodusliku valiku kaudu: tõhusamalt ennustavatel organismidel õnnestub saada rohkem järglasi. Instinktiivse ennustusmehhanismi tugev külg on kiirus ja kindlus, nõrk külg aga paindumatus. Seega toimib see mehhanism kõige paremini siis, kui keskkond püsib pikemat aega ühesugusena või kui organismide eluiga on lühike.
Mida muutlikum on keskkond, seda enam tulevad esile sellise ennustusmehhanismi eelised, mis areneb vastavalt elus kogetule ehk mis suudab õppida. Inimese suuraju on just sellepärast eriline, et võrreldes teiste loomadega on selle õppimisvõime märgatavalt suurem.
Edward de Bono[1] selgitab seda, kuidas suurajus õppimine käib, läbi võrdluse jõgede tekkega. Selleks võiks kujutada ette täiesti siledat maapinda, mis on natuke kaldes. Kui nüüd selle pinna kohal vihma hakkaks sadama, siis hakkaksid maapinna sisse tekima väikesed vaokesed. Need vaokesed tekiksid üsna juhuslikult, vastavalt saju tihedusele. Kui aga peale seda järgmisel korral vihma sajaksid, siis on veepiiskadel kalduvus kasutada äravoolamisel juba olemasolevaid vagusid, mis tänu sellele veelgi sügavamaks ja laiemaks läheksid. Ning mida sügavamaks ja laiemaks vaod muutuvad, seda suurem tõenäosus on, et järgmisel korral vesi just nendesse satuvad. Protsess on ennastvõimendav.
Analoogiline protsess läheb de Bono sõnutsi käima ka vastsündinu suurajus. Ka siin võimendatakse aja jooksul aina enam neid radu, mida on kõige tihemini kasutatud.
Mida see tähendab aju toimimise seisukohalt? Hea külg on see, et aju töötab enamasti automaatselt. See on hea, sest kui me iga kord jokutaks, kui on vaja midagi ära tunda – kui me kogu aeg mõtleks, kas meie silme ees on parajasti laud või midagi muud –, siis me ei saaks midagi tehtud.
Kuid automaatsus on ühtlasi ka taolise mehhanismi varjukülg.
Jätkates juba alustatud võrdlusega: kui rööpad või vaod sisse kuluvad, siis iga asi, mis satub ligilähedaltki samasse kanti, tõmmatakse justkui magnetina juba olemasolevate vagude sisse. On oht, et kui siin nüüd midagi lisaks ei juhtu, siis on sellisel süsteemil kalduvus kiiresti stabiliseeruda, nii et aina süvendatakse ja süvendatakse olemasolevaid kraave ja lõpuks on tekkinud sedavõrd kindel maailmapilt, et sellest ei ole võimalik enam väljuda. Esialgu iseenesest väga paindlik süsteem on selle protsessi käigus muutunud jäigaks ja paindumatuks, nii et seda ei suuda muuta isegi see, kui keskkond täielikult muutub ja olemasolev ennustusmehhanism ei saa selles enam üldse hakkama. Et oht on tegelik, peaks olema selge kasvõi selle põhjal, kui ruttu näiteks pisikesed lapsed saavad selgeks, kuidas arvuti ja internet töötavad, aga kui raske on sama asi vanemate inimeste jaoks. Küsimus on ainult, kas selles olukorras annab midagi ette võtta.
Olukord on põhimõtteliselt selline:
[1] Vt Edward de Bono, Mechanism of Mind (NY: Simon & Schuster, 1969).
Mida muutlikum on keskkond, seda enam tulevad esile sellise ennustusmehhanismi eelised, mis areneb vastavalt elus kogetule ehk mis suudab õppida. Inimese suuraju on just sellepärast eriline, et võrreldes teiste loomadega on selle õppimisvõime märgatavalt suurem.
Edward de Bono[1] selgitab seda, kuidas suurajus õppimine käib, läbi võrdluse jõgede tekkega. Selleks võiks kujutada ette täiesti siledat maapinda, mis on natuke kaldes. Kui nüüd selle pinna kohal vihma hakkaks sadama, siis hakkaksid maapinna sisse tekima väikesed vaokesed. Need vaokesed tekiksid üsna juhuslikult, vastavalt saju tihedusele. Kui aga peale seda järgmisel korral vihma sajaksid, siis on veepiiskadel kalduvus kasutada äravoolamisel juba olemasolevaid vagusid, mis tänu sellele veelgi sügavamaks ja laiemaks läheksid. Ning mida sügavamaks ja laiemaks vaod muutuvad, seda suurem tõenäosus on, et järgmisel korral vesi just nendesse satuvad. Protsess on ennastvõimendav.
Analoogiline protsess läheb de Bono sõnutsi käima ka vastsündinu suurajus. Ka siin võimendatakse aja jooksul aina enam neid radu, mida on kõige tihemini kasutatud.
Mida see tähendab aju toimimise seisukohalt? Hea külg on see, et aju töötab enamasti automaatselt. See on hea, sest kui me iga kord jokutaks, kui on vaja midagi ära tunda – kui me kogu aeg mõtleks, kas meie silme ees on parajasti laud või midagi muud –, siis me ei saaks midagi tehtud.
Kuid automaatsus on ühtlasi ka taolise mehhanismi varjukülg.
Jätkates juba alustatud võrdlusega: kui rööpad või vaod sisse kuluvad, siis iga asi, mis satub ligilähedaltki samasse kanti, tõmmatakse justkui magnetina juba olemasolevate vagude sisse. On oht, et kui siin nüüd midagi lisaks ei juhtu, siis on sellisel süsteemil kalduvus kiiresti stabiliseeruda, nii et aina süvendatakse ja süvendatakse olemasolevaid kraave ja lõpuks on tekkinud sedavõrd kindel maailmapilt, et sellest ei ole võimalik enam väljuda. Esialgu iseenesest väga paindlik süsteem on selle protsessi käigus muutunud jäigaks ja paindumatuks, nii et seda ei suuda muuta isegi see, kui keskkond täielikult muutub ja olemasolev ennustusmehhanism ei saa selles enam üldse hakkama. Et oht on tegelik, peaks olema selge kasvõi selle põhjal, kui ruttu näiteks pisikesed lapsed saavad selgeks, kuidas arvuti ja internet töötavad, aga kui raske on sama asi vanemate inimeste jaoks. Küsimus on ainult, kas selles olukorras annab midagi ette võtta.
Olukord on põhimõtteliselt selline:
[1] Vt Edward de Bono, Mechanism of Mind (NY: Simon & Schuster, 1969).
Sellel joonisel võib impulss liikuda A-st kas B-sse või C-sse. Ütleme, et sügavam vagu on A ja B vahel. Sel juhul liigub impulss alati A-st B-sse, sest ajus valitakse alati sügavam vagu. Aga mingites olukordades oleks nutikam valida ühendus A ja C vahel. See tähendab, et isegi kui ajus on juba olemas parem lahendus, siis sellele lahendusele ei ole ligipääsu, sest see lahendus eeldab nõrgemate ühenduste valimist.
Enamasti nii ongi hea, sest nii kujunevad välja rajad, mis aitavad meid kiiresti tüüpilisi probleeme lahendada. See aitab meil ennustada – sest me teame, et kui me kohtame üht asja või tunnust, siis käib sellega tavaliselt kaasas ka rida teisi asju või tunnuseid.
Aga vahel asjaolud muutuvad. Vahel muutuvad asjaolud nii suurel määral, et varem hästi toimunud ajuühendused ja mustrituvastused meid enam ei aita. Tekib vajadus oma ühendusi muuta.
Enamasti nii ongi hea, sest nii kujunevad välja rajad, mis aitavad meid kiiresti tüüpilisi probleeme lahendada. See aitab meil ennustada – sest me teame, et kui me kohtame üht asja või tunnust, siis käib sellega tavaliselt kaasas ka rida teisi asju või tunnuseid.
Aga vahel asjaolud muutuvad. Vahel muutuvad asjaolud nii suurel määral, et varem hästi toimunud ajuühendused ja mustrituvastused meid enam ei aita. Tekib vajadus oma ühendusi muuta.