Kaardid ja filosoofilised süsteemid
Kaartide kolmetist jaotust arvesse võttes võiks nüüd küsida ka filosoofiliste süsteemide kohta. Milliseid kaarte luuakse filosoofias?
Küsimus filosoofiliste kaartide iseloomust ei ole kergete killast ja sellele on antud erinevaid vastuseid. Niipalju on selge, et tavaliselt väljendatakse filosoofilisi kaarte mõistete abil, mida kasutatakse, et moodustada väiteid või mõttekäike, mis tuuakse omakorda kokku filosoofilisse teosesse. On ka selge, et siin on taotluseks jõuda kaugemale sedasorti kaartidest, mis on inimestes tekkinud juhuslikult ning mis tihtipeale pole just kõige järjekindlamad. Eesmärk on esitada mõistete abil midagi ühtset. Aga mida täpsemalt? On see maailma kirjeldus? Maailma loomine? Või on eesmärgiks luua midagi uut, nagu kunstis?
Kui uurida, milliseid kaarte on filosoofias ajaloo jooksul loodud, siis selgub, et tegemist on seguga kõigist kolmest kaarditüübist. On nägemusi selle kohta, milline on maailma ülesehitus (tõsi, tänapäeval järjest vähem). On nägemusi selle kohta, milline inimene või inimühiskond peaks olema, seega on siin taotlus tegelikkust mõjutada või lausa luua. Niisamuti sisaldab iga tähtsam filosoofiline süsteem ka mingit sorti olulist uuendust selle kohta, kuidas maailma kirjeldatakse või kuidas oma mõttekäike esitatakse. Seega, ühe kindla kaarditüübi kaudu filosoofilisi süsteeme määratleda ei anna. Ehk on mingeid teisi jaotusi, mis on filosoofiale iseomase kinnipüüdmisel edukamad?
Ühe võimaliku vastuseni jõuame, kui pöördume tagasi küsimuse juurde, mis mõni alapunkt tagasi õhku jäi. Juttu oli de Bono käsitluse näitel sellest, kuidas kogemusel põhinevatel tegelikkuse kaartidel on kalduvus lukku minna, ning sellest, et kui lukkuminemine kord juba juhtunud on, ei saa sellest väga kergesti välja, sest sarnaselt süsteemiprobleemidele on kogemusel põhinevad mudelid süsteemsed ja komplekssed. Seda võib võrrelda suitsetamise mahajätmise või kaalulangetamisega: selleks on vaja midagi enamat kui ühel hetkel tehtud ühte otsust. Igasuguse kompleksse süsteemi omadus on, et kui mingi süsteemi toimimiseks hädavajalik element peaks juhuslikult hävinema, loob süsteem on toimimisega selle uuesti. Niisiis, uuesti: kuidas siit ikkagi välja pääseda?
Esitasime selle küsimuse esialgu ennustatavust taotlevate kaartide näitel, kuid veelgi teravamalt on sama küsimus esil kaartide või mudelite puhul, mis loovad tegelikkust või taotlevad ennustamatust. Eriti just ennustamatuse taotlemisel on ilmselge, et lukkujäämine töötab sellele taotlusele otseselt vastu.
Lihtsustatult võiks öelda nii, et süsteemiprobleemist üle saamiseks peab ka lahendus olema süsteemne. Ka üks hästi tehtud valik võib käima lükata muutuste ahela ning meid lukust lahti aidata. Kuid et seda ühte valikut teha, tuleks sellegipoolest kõigepealt probleem täpselt kaardistada. Sel juhul piisab probleemisüsteemi kaardist või mitmetest kaartidest, mis üritavad tabada probleemi erinevaid külgi või aspekte.
Kuid enamasti sellist ühte vabastavat käiku ei leita või ei saagi leida. Vaja on midagi enamat. Ka sel juhul on võimalusi mitu.
Esimene võimalus probleemipuntrast väljumiseks oleks pakkuda välja alternatiivne süsteemne lahendus. Sel juhul saaks ühest süsteemist kohe valutult teise astuda. Kuid see võimalus seisab samasuguse probleemi ees, nagu de Bono näitas üksiku valiku puhul: nii nagu meil ei ole otseligipääsu A-st C-sse, nii pole meil ka otseligipääsu alternatiivsele valmis süsteemile.
Küsimus filosoofiliste kaartide iseloomust ei ole kergete killast ja sellele on antud erinevaid vastuseid. Niipalju on selge, et tavaliselt väljendatakse filosoofilisi kaarte mõistete abil, mida kasutatakse, et moodustada väiteid või mõttekäike, mis tuuakse omakorda kokku filosoofilisse teosesse. On ka selge, et siin on taotluseks jõuda kaugemale sedasorti kaartidest, mis on inimestes tekkinud juhuslikult ning mis tihtipeale pole just kõige järjekindlamad. Eesmärk on esitada mõistete abil midagi ühtset. Aga mida täpsemalt? On see maailma kirjeldus? Maailma loomine? Või on eesmärgiks luua midagi uut, nagu kunstis?
Kui uurida, milliseid kaarte on filosoofias ajaloo jooksul loodud, siis selgub, et tegemist on seguga kõigist kolmest kaarditüübist. On nägemusi selle kohta, milline on maailma ülesehitus (tõsi, tänapäeval järjest vähem). On nägemusi selle kohta, milline inimene või inimühiskond peaks olema, seega on siin taotlus tegelikkust mõjutada või lausa luua. Niisamuti sisaldab iga tähtsam filosoofiline süsteem ka mingit sorti olulist uuendust selle kohta, kuidas maailma kirjeldatakse või kuidas oma mõttekäike esitatakse. Seega, ühe kindla kaarditüübi kaudu filosoofilisi süsteeme määratleda ei anna. Ehk on mingeid teisi jaotusi, mis on filosoofiale iseomase kinnipüüdmisel edukamad?
Ühe võimaliku vastuseni jõuame, kui pöördume tagasi küsimuse juurde, mis mõni alapunkt tagasi õhku jäi. Juttu oli de Bono käsitluse näitel sellest, kuidas kogemusel põhinevatel tegelikkuse kaartidel on kalduvus lukku minna, ning sellest, et kui lukkuminemine kord juba juhtunud on, ei saa sellest väga kergesti välja, sest sarnaselt süsteemiprobleemidele on kogemusel põhinevad mudelid süsteemsed ja komplekssed. Seda võib võrrelda suitsetamise mahajätmise või kaalulangetamisega: selleks on vaja midagi enamat kui ühel hetkel tehtud ühte otsust. Igasuguse kompleksse süsteemi omadus on, et kui mingi süsteemi toimimiseks hädavajalik element peaks juhuslikult hävinema, loob süsteem on toimimisega selle uuesti. Niisiis, uuesti: kuidas siit ikkagi välja pääseda?
Esitasime selle küsimuse esialgu ennustatavust taotlevate kaartide näitel, kuid veelgi teravamalt on sama küsimus esil kaartide või mudelite puhul, mis loovad tegelikkust või taotlevad ennustamatust. Eriti just ennustamatuse taotlemisel on ilmselge, et lukkujäämine töötab sellele taotlusele otseselt vastu.
Lihtsustatult võiks öelda nii, et süsteemiprobleemist üle saamiseks peab ka lahendus olema süsteemne. Ka üks hästi tehtud valik võib käima lükata muutuste ahela ning meid lukust lahti aidata. Kuid et seda ühte valikut teha, tuleks sellegipoolest kõigepealt probleem täpselt kaardistada. Sel juhul piisab probleemisüsteemi kaardist või mitmetest kaartidest, mis üritavad tabada probleemi erinevaid külgi või aspekte.
Kuid enamasti sellist ühte vabastavat käiku ei leita või ei saagi leida. Vaja on midagi enamat. Ka sel juhul on võimalusi mitu.
Esimene võimalus probleemipuntrast väljumiseks oleks pakkuda välja alternatiivne süsteemne lahendus. Sel juhul saaks ühest süsteemist kohe valutult teise astuda. Kuid see võimalus seisab samasuguse probleemi ees, nagu de Bono näitas üksiku valiku puhul: nii nagu meil ei ole otseligipääsu A-st C-sse, nii pole meil ka otseligipääsu alternatiivsele valmis süsteemile.
Sarnaselt de Bono pakutud mõttetööriistadele on seega vaja analoogilisi tööriistu ka süsteemsel tasandil.
Teine võimalus süsteemiprobleemist väljumiseks olekski kasutada eitavat süsteemi ehk süstemaatilist kriitikat. See vastaks de Bono puhul blokeerimisele. Selle tugevuseks on probleemipuntra kitsaskohtade üksikasjalik esiletoomine ning puntrast väljumise vajalikkuse selgitamine. Selle häda on aga, et kriitika võibki jääda kriitikaks, ilma et sellele järgneks midagi konstruktiivset. Kriitikas eneses ei ole midagi, mis puntrast väljuda aitaks, ning sageli võivad kriitika alla langeda ka elemendid, mis tegelikult võiksid moodustada osa uuest lahendusest.
Kolmas võimalus oleks kasutada provokatiivseid süsteeme, nii nagu de Bono kasutas üksikut provokatsiooni. Nende süsteemide omaduseks on, et need ei ole rangelt võttes tõesed, kuid kui neid tõestena kohelda, siis need aitavad tavalistelt teeradadelt eemale ning loodetavasti seekaudu pääseda uute lahendusteni. Kuigi provokatsiooni puhul on juba selge rõhk konstruktiivsusel, sest siin õhutatakse mõtete kasutamist mitte paikapanemiseks, vaid liikumalükkamiseks, ei sisalda provokatiivsed süsteemid ise veel mingeid lahenduselemente.
Neljas võimalus oleks tuua lisaks provokatiivsusele juurde midagi velgi konstruktiivsemat: lahendused nende embrüonaalsel, seemnekujul – lahendusalged. Neid võiks nimetada süsteemieelikuteks. Siin on hoomatavad juba selged jõujooned lahenduseni jõudmiseks, kuigi need vektorid on üldistusjõu säilitamise huvides peatatud.
Kuigi filosoofilised süsteemid on tihtipeale pretendeerinud tegeliku valmis lahenduse staatusele, näib nii, et seda funktsiooni on hakanud üle võtma erinevad teadused. Samas, kolme viimati loetletud võimaluse puhul on filosoofial tunduvalt suurem roll mängida – filosoofia pakuks selle nägemuse kohaselt mitte valmislahenduste kaarte, vaid kaarte teel valmislahenduseni.
See tähendab, et filosoofilised kaardid oleksid seotud rohkem protsessi kui tulemusega, rohkem võimaluste avamise kui tõsikindluse saavutamisega, rohkem küsimuste kui vastustega.
Midagi analoogset pakub välja ka prantsuse filosoof Michel Serres, kes oma raamatus "Genees" ütleb, [1] et filosoofi ei saa tänapäeval pidada enam tõe hoidjaks; filosoofia ei ole enam seotud tõega. Poliitik on seotud tõega ja võimuga; teadlane on seotud tõe ja võimuga, aga filosoof mitte. Ja ta ütlebki, et filosoofil on üks teine ülesanne: tegelda potentsiaalsustega, hoida ja kasvatada potentsiaalsusi, tegelda võimalikkuste mänguga tegelikkuse ümber, mängida sellega kokku ja proovida niimoodi oma kaartidel tabada seda, mis on õhus, aga mida veel näha pole.
Kas pole igati kohane, et filosoofiat kui aegade algusest mõtlemisega ühte paati arvatut määratletakse läbi tuumse seose sellega, mida saab kogeda üksnes mõteldes? Sest "õhus, aga mida veel näha poles": need ju ongi need asjad, millest saab üksnes mõtelda.
[1] Michel Serres, Genesis, tr by Geneviève James and James Nielson (Michigan: University of Michigan Press, c1995).
Teine võimalus süsteemiprobleemist väljumiseks olekski kasutada eitavat süsteemi ehk süstemaatilist kriitikat. See vastaks de Bono puhul blokeerimisele. Selle tugevuseks on probleemipuntra kitsaskohtade üksikasjalik esiletoomine ning puntrast väljumise vajalikkuse selgitamine. Selle häda on aga, et kriitika võibki jääda kriitikaks, ilma et sellele järgneks midagi konstruktiivset. Kriitikas eneses ei ole midagi, mis puntrast väljuda aitaks, ning sageli võivad kriitika alla langeda ka elemendid, mis tegelikult võiksid moodustada osa uuest lahendusest.
Kolmas võimalus oleks kasutada provokatiivseid süsteeme, nii nagu de Bono kasutas üksikut provokatsiooni. Nende süsteemide omaduseks on, et need ei ole rangelt võttes tõesed, kuid kui neid tõestena kohelda, siis need aitavad tavalistelt teeradadelt eemale ning loodetavasti seekaudu pääseda uute lahendusteni. Kuigi provokatsiooni puhul on juba selge rõhk konstruktiivsusel, sest siin õhutatakse mõtete kasutamist mitte paikapanemiseks, vaid liikumalükkamiseks, ei sisalda provokatiivsed süsteemid ise veel mingeid lahenduselemente.
Neljas võimalus oleks tuua lisaks provokatiivsusele juurde midagi velgi konstruktiivsemat: lahendused nende embrüonaalsel, seemnekujul – lahendusalged. Neid võiks nimetada süsteemieelikuteks. Siin on hoomatavad juba selged jõujooned lahenduseni jõudmiseks, kuigi need vektorid on üldistusjõu säilitamise huvides peatatud.
Kuigi filosoofilised süsteemid on tihtipeale pretendeerinud tegeliku valmis lahenduse staatusele, näib nii, et seda funktsiooni on hakanud üle võtma erinevad teadused. Samas, kolme viimati loetletud võimaluse puhul on filosoofial tunduvalt suurem roll mängida – filosoofia pakuks selle nägemuse kohaselt mitte valmislahenduste kaarte, vaid kaarte teel valmislahenduseni.
See tähendab, et filosoofilised kaardid oleksid seotud rohkem protsessi kui tulemusega, rohkem võimaluste avamise kui tõsikindluse saavutamisega, rohkem küsimuste kui vastustega.
Midagi analoogset pakub välja ka prantsuse filosoof Michel Serres, kes oma raamatus "Genees" ütleb, [1] et filosoofi ei saa tänapäeval pidada enam tõe hoidjaks; filosoofia ei ole enam seotud tõega. Poliitik on seotud tõega ja võimuga; teadlane on seotud tõe ja võimuga, aga filosoof mitte. Ja ta ütlebki, et filosoofil on üks teine ülesanne: tegelda potentsiaalsustega, hoida ja kasvatada potentsiaalsusi, tegelda võimalikkuste mänguga tegelikkuse ümber, mängida sellega kokku ja proovida niimoodi oma kaartidel tabada seda, mis on õhus, aga mida veel näha pole.
Kas pole igati kohane, et filosoofiat kui aegade algusest mõtlemisega ühte paati arvatut määratletakse läbi tuumse seose sellega, mida saab kogeda üksnes mõteldes? Sest "õhus, aga mida veel näha poles": need ju ongi need asjad, millest saab üksnes mõtelda.
[1] Michel Serres, Genesis, tr by Geneviève James and James Nielson (Michigan: University of Michigan Press, c1995).