Kaardid
Väitsime eelmises alapunktis, et ennustamiseks on tingimata vaja kaarti. Sellele võib vastu vaielda, osutades asjaolule, et ennustamine võib toimuda ka juhuslikumalt ja nö kohalikumalt, ilma laiema kaardita. Näiteks vanasõna "Kus suitsu, seal tuld" – siin on kaks asja, tuli ja suits, mida me oleme harjunud nägema koos; nii et kui näeme ühte neist, oskame kohe ennustada, et kuskil peab olema ka teine. Kuid see ei tähenda, et meil oleks nende nähtuste kohta mingit sorti mudel või kaart. Me ei pruugi nende omavahelist seost kaugeltki mõista ega näha seoseid analoogiliste nähtustega, ja ometi suudame me ühe nägemisel ennustada ka teise kohalolu.
Siiski on ka selle näite puhul olemas kaart: nimelt see, millel need kaks nähtust kokku tuuakse, et saaks üldse tekkida nendevaheline seos. See kaart on meie aju. Meie ajus tekkinud ühendusi erinevate nähtuste vahel võikski nimetada meie esmaseks (implitsiitseks) kaardiks.
Samas on tõsi, et isegi kui juba sedasorti implitsiitne kaart on midagi äärmiselt kasulikku, on sellel ka olulisi puudujääke. Automaatses seostamises on veel vähe tõelist mõistmist. Seosed on siin juhuslikumad, enamasti ebajärjekindlad ja vastukäivad.
Mõistmisest saame rääkima hakata siis, kui erinevad konkreetsed nähtused tuuakse kokku mingit sorti ühtsemasse üldistavasse raamistikku ja üksikuid nähtuseid hinnatakse suhtes selle raamistikuga. Ka sedasorti kaart on igas inimeses enamasti olemas, isegi kui ta ei ole selle tekkimise nimel hetkegi vaeva näinud. Me võime selle olemasolust rääkida isegi juhul, kui inimene ei ole ise sellise kaardi olemasolust teadlik ega suuda seda sõnastada. Ometi võime tema käitumist jälgides täheldada, et selles väljendub teatav korrapära, teatav üldine arusaam, kuidas asjad maailmas käivad või peaksid käima. Kuid ka selline kaart on üksjagu piiratud, sest see on tihtipeale välja kujunenud juhuslikult ning sisaldab üksteisele vastukäivaid piirkondi. Nii näiteks võivad meie käitumise korrapärad oleneda rollist, mida me parajasti mingis olukorras mängime. Kui me peame tihti esinema rollides, mille korrapärad on vastuolus, tekitab see ebameeldivaid pingeid. Kuigi me saame rääkida juba mõistmisest, on siin ikka veel liiga vähe ühtsust ja liiga palju meelevaldsust.
Sestap annab palju võita sellest, kui taoliste raamistikega tegelda teadlikumalt ja võtta nad sihipärase uurimise alla. Siis on lootust, et tulemuseks on kaardid, mis ühendavad nähtuseid suurema üldistusjõuga. Võiks öelda nii, et kultuuri ja hariduse üheks tähtsaks osaks ongi kaartidega tegelemine, nende tekitamine, ühendamine, teisendamine, hoidmine ja edasiandmine. Kaarte antakse edasi (kunsti)teostes, sõnalistes kirjeldustes ja retseptides, praktikate süsteemides, lugudes jne.
Alustasime siinset käsitlust eeldusest, et igasuguse teadmise olemuseks on ennustatavuse tekitamine. Aga kui uurida kaarte ja mudeleid, mis erinevates kultuurides ringevad, siis selgub, et kaartidel ja mudelitel on ka teisi funktsioone peale ennustamise. On ka teistsuguseid teadmisi, mille puhul etteaimamine ei ole peamine. Et mõista filosoofiliste kaartide – filosoofiliste mõistekoosluste – iseloomu, tulekski kõigepealt lühidalt tutvuda kaartide täielikuma spektriga.
Siiski on ka selle näite puhul olemas kaart: nimelt see, millel need kaks nähtust kokku tuuakse, et saaks üldse tekkida nendevaheline seos. See kaart on meie aju. Meie ajus tekkinud ühendusi erinevate nähtuste vahel võikski nimetada meie esmaseks (implitsiitseks) kaardiks.
Samas on tõsi, et isegi kui juba sedasorti implitsiitne kaart on midagi äärmiselt kasulikku, on sellel ka olulisi puudujääke. Automaatses seostamises on veel vähe tõelist mõistmist. Seosed on siin juhuslikumad, enamasti ebajärjekindlad ja vastukäivad.
Mõistmisest saame rääkima hakata siis, kui erinevad konkreetsed nähtused tuuakse kokku mingit sorti ühtsemasse üldistavasse raamistikku ja üksikuid nähtuseid hinnatakse suhtes selle raamistikuga. Ka sedasorti kaart on igas inimeses enamasti olemas, isegi kui ta ei ole selle tekkimise nimel hetkegi vaeva näinud. Me võime selle olemasolust rääkida isegi juhul, kui inimene ei ole ise sellise kaardi olemasolust teadlik ega suuda seda sõnastada. Ometi võime tema käitumist jälgides täheldada, et selles väljendub teatav korrapära, teatav üldine arusaam, kuidas asjad maailmas käivad või peaksid käima. Kuid ka selline kaart on üksjagu piiratud, sest see on tihtipeale välja kujunenud juhuslikult ning sisaldab üksteisele vastukäivaid piirkondi. Nii näiteks võivad meie käitumise korrapärad oleneda rollist, mida me parajasti mingis olukorras mängime. Kui me peame tihti esinema rollides, mille korrapärad on vastuolus, tekitab see ebameeldivaid pingeid. Kuigi me saame rääkida juba mõistmisest, on siin ikka veel liiga vähe ühtsust ja liiga palju meelevaldsust.
Sestap annab palju võita sellest, kui taoliste raamistikega tegelda teadlikumalt ja võtta nad sihipärase uurimise alla. Siis on lootust, et tulemuseks on kaardid, mis ühendavad nähtuseid suurema üldistusjõuga. Võiks öelda nii, et kultuuri ja hariduse üheks tähtsaks osaks ongi kaartidega tegelemine, nende tekitamine, ühendamine, teisendamine, hoidmine ja edasiandmine. Kaarte antakse edasi (kunsti)teostes, sõnalistes kirjeldustes ja retseptides, praktikate süsteemides, lugudes jne.
Alustasime siinset käsitlust eeldusest, et igasuguse teadmise olemuseks on ennustatavuse tekitamine. Aga kui uurida kaarte ja mudeleid, mis erinevates kultuurides ringevad, siis selgub, et kaartidel ja mudelitel on ka teisi funktsioone peale ennustamise. On ka teistsuguseid teadmisi, mille puhul etteaimamine ei ole peamine. Et mõista filosoofiliste kaartide – filosoofiliste mõistekoosluste – iseloomu, tulekski kõigepealt lühidalt tutvuda kaartide täielikuma spektriga.