Kaartide spekter
Nagu öeldud, tehakse kaarte nende laiemas tähenduses – tegelikkuse lihtsustusi sümbolite kaudu – erinevatel eesmärkidel.
Alustades otsast, mis on juba siinsest käsitlusest läbi käinud, siis suur osa kaarte koostatakse ennustamiseks. Eesmärk on siin võtta mingi nähtuste kogum, luua nende selgitamiseks mingit sorti mudel või prototüüp, mis matkib selle nähtuste kogumi käitumist, aga lihtsustatud kujul; säärase matkimise abil võime hakata ennustama, kuidas see nähtuste kogum käitub tulevikus.
Kõige puhtakujulisem näide valdkonnast, kus kasutatakse selliseid mudeleid, on teadus. Teaduse loodavaid mudeleid iseloomustab mõõdetavus, arvulisus. Nende tugevus on, et tekivad ühemõttelised ennustused, mille paikapidavust on võimalik kontrollida. Nii on võimalik suhteliselt kiiresti aru saada, millal mudel ei klapi ning vajab täiendamist või kõrvale jätmist.
Ka filosoofias on läbi aegade loodud mudeleid, mille eesmärgiks on tõese lihtsustuse loomine tegelikkusest. Ajalooliselt ongi teadustel ja filosoofial ühised juured: kõik suuremad teadusharud on saanud alguse filosoofiast lahkulöömisest. See ajalooline seos selgitab ka, miks kannab filosoofia endiselt endas ka taotlust luua mudeleid paremaks ennustamiseks ja ilmselt jääbki kandma.
Samas näib, et filosoofia loovutab aja jooksul sedasorti mudelite loomise õigust järjest enam teadusele. Kui sellegipoolest leidub põhjusi filosoofia tegemiseks, siis seda põhjusel, et ennustamisel on piirid ja ennustamine ei ole meie ainuke eesmärk.
Esiteks näitavad viimase aja teaduse kogemused järjest enam, et mudelite ehitamisele seab reaalsus omad piirid ette. Tegelikkus on väga keeruline ja lihtsustatud mudelid on selle kirjeldamiseks ebapiisavad. Aga kui me teeme oma mudeleid keerukamaks, siis pole need enam piisvalt lihtsad, et neid igapäevaselt kasutada, välja arvatud muidugi juhul, kui me kasutame tehnoloogiat. Aga ka tehnoloogia aitab meid üksnes mingile maale. Kui me mõtleme kasvõi ilma peale, siis seda ei ole endiselt võimalik ennustada vähegi normaalse täpsusega ette rohkem kui neli päeva. Aga ilm on veel käkitegu võrreldes elusa loodusega!
Teiseks, kui me ilma ennustame, siis ilm ei muutu, kui ta kuuleb, mida me ennutasime. Aga kui inimesele ennustada, mida ta järgmisel päeval teeb, siis on vähetõenäoline, et see täkke läheb. Kui meile öeldakse, et me oleme sellised ja sellised, siis me teeme kõik, et mitte olla selline ja selline, välja arvatud juhul, kui meile meeldib, mis meie kohta öeldakse, mida ei juhtu just tihti. Ühesõnaga, me oleme mõjutatud teooriatest ja mudelitest enda kohta, mis teeb igasuguse tõsikindla teadmise inimese kohta äärmiselt keeruliseks, seda eriti siis, kui me ei vaatle inimest kui lihtsalt bioloogilist olendit, vaid kui tunnete ja mõtete ja rikkaliku siseeluga olendit.
Niisiis, elusate olendite puhul tuleb mängu uus probleem: mudelid sageli ei kirjelda tegelikkust, vaid loovad tegelikkust või vähemalt mõjutavad seda. Loomulikult tuleb siin täpsustada, et mudeleid ei saa luua päris igasugust tegelikkust, vaid ennekõike inimtegelikkust, meie kogemust tegelikkusest, ning ülejäänud maailma mõjutavad need mudelid ainult sel määral, mil meie kogemus tegelikkusest mõjutab seda, kuidas me käitume.
Saaks tuua palju näiteid selle kohta, kuidas mudelid võivad tegelikkust luua. Piirdugem kahega.
Esiteks on briti filosoof John Austin näidanud, et keelel on peale kirjeldamise ja väitmise ka muid funktsioone.[1] Keel ei sisalda üksnes kirjeldavaid väiteid, mis võivad olla tõesed või valed. Mõnikord, kui minult midagi küsida ja ma vastan küsimusele jaatavalt, saan ma tõepoolest valetada. "Kas sa käisid eile koolis?" "Jah." "Ära valeta, ma tean, et sa ei käinud."
Aga on ka teistsuguseid juhtumeid. Näiteks kui sa ütled “Jah” ja sa oled parajasti perekonnaseisuametis ja sinu käest on küsitud, et kas sa võtad selle naise või mehe enda seaduslikuks abikaasaks, siis kas sa saad valetada? Või kuidas on lood siis, kui sa lööd šampusepudeli vastvalminud laeva kere vastu puruks ja ütled, et nimetad selle laeva Kuninganna Elizabethiks?
Austin tahab öelda, et keel ja ütlemine on sageli tegu, mitte väide. Sa võid paluda teenet, sa võid solvata, hoiatada, käskida ja keelata, meest võtta ja naisele minna. Kui kohtunik ütleb kohtuotsust lugedes, et see ja see isik on süüdi, siis saab kahtlusalusest kurjategija, ja see pole mingi süütu muutus.
Teine näide sellest, kuidas kaardid või mudelid tegelikkust loovad, on Michel Foucault’ analüüs võimumehhanismide toimimisest.[2] Sageli esitatakse asju nii, nagu võimumehhanismid reageeriksid olemasolevale tegelikkusele ning justkui loobiksid sellele tegelikkusele kaikaid kodaratesse, piirates inimeste tegevusvabadust. Kuid võim, ütleb Foucault, ei ole ainult reageeriv. Ei ole ainult nii, et võim uurib, millised ihad ja soovid inimestel on, ning mõtleb selle põhjal, millised neist soovidest on ohtlikuid ja vajavad seetõttu reguleerimist. Ei, võim tihtipeale loob ihasid. Võib-olla me ihaldame enne midagi hoopis muud, aga siis öeldakse, et hoopis mingi kolmas asi või tegevus on nüüd keelatud. Ja nüüd juhtub midagi huvitavat: me järeldame, et kuna miski on keelatud, siis me peame seda saama. Ja kõik hakkavadki seda keelatud asja tahtma. Seeläbi on iha kanaliseeritud kindlasse kohta. Niisiis, kui me ei taha, et inimesed ihaldaksid täiesti suvalisi asju, siis me loome kindlad asjad, mis on keelatud, võib-olla veidi sellised ohutud asjad, ja me võime kindlad olla, et inimesed hakkavad neid asju ihaldama. Me oleme keelu kaudu muutnud tegelikkust.
Niisiis, teiseks kaartide kasutamise eesmärgiks ennustamise kõrval on tegelikkuse loomine või mõjutamine. On palju valdkondi, millel sedasorti kaartidega tegemist tuleb teha, näiteks juura, poliitika, religioon, aga ka humanitaarteadused, filosoofia ja kunst. Kõikides nendes tuleb ette olukordi, mil ennustamise osutub hoopis mõjutamiseks või mil ennustamisel ja mõjutamisel ei olegi võimalik vahet teha.
Aga sellega kaartide kasutusspekter ei piirdu. Saame ju küsida: kui ennustamine oleks võimalik, ilma et sellel oleks mingeid halbu tagajärgi, kas meile piisaks sellest? Kui püüame ette kujutada maailma, milles meil on kõikvõimas mudel, millega on võimalik kõike ennustada, kas me oleksime selles maailmas õnnelikud?
Käesolevat õpiobjekti alustasime elektri tootmise näitega. Eesmärk oli selle abil näidata, et elusorganismide puhul on väga oluline ennustamine, sest elusolendid peavad pidevalt hindama, kas parajasti on tegu ohtliku olukorraga või mitte. Nad peavad teadma, millal valvel olla ja millal oht puudub. Loo moraal oli see, et mida paremini suudavad elusolendid ennustada, seda paremini nad oma energiat kasutavad ja seda suurem võimalus on neil ellujäämiseks.
Aga sellel lool on ka teine moraal. Nimelt, vahel ei ole ellujäämiseks vaja suuta hästi ennustada; sobib ka see, kui olla ise ennustamatu. Kui teised ei tea kunagi, mida sinust oodata, siis sinuga ei kiputa liiga tihti tüli norima. Nii et võime evolutsiooni puhul rääkida kahest paralleelsest arenguliinist: ühelt poolt suund olendite poole, kes suudavad järjest paremini ennustada; teiselt poolt aga suund olendite poole, kes suudavad järjest paremini olla ennustamatud. Kahtlemata on need arenguliinid omavahel seotud: kes suudab paremini ennustada, see oskab ette aimata, mida temast oodatakse, ja käituda sellele risti vastupidiselt.
Niisiis, kaartidel on ka kolmas kasutuseesmärk: ennustamatus. Siin aitavad kaardid jõuda millegi uue ja üllatavani.
Inglise keeles on levinud ütlus: "Map is not the territory" ehk: kaart ei ole maa-ala. Eks see ole tõsi ka: maastik võib muutuda ja kaart võib seeläbi vananeda; me ei tohi liiga dogmaatiliselt kaardist kinni hoida. Maastikus on alati midagi enamat kui kaardis.
Aga ka vastupidine võib olla õige: "Territory is not the map" ehk: maa-ala ei ole kaart. Kaardis on ühtlasi ka midagi enamat kui maa-alas. Kui meil on kaardid, siis me saame hakata mõtlema ka võimalikest maa-aladest, veel enam, me saame mõtelda ka võimatutest maa-aladest, ja sellest, miks need on võimatud. Teisisõnu, me saame hakata kujutlema, luua kogemusi, mida saab läbi elada üksnes mõtteliselt. Kaart ei pruugi olla üksnes tegelikkuse lihtsustus, vaid võib olla ka kujutlustugi.
Kaardina, mis on midagi enamat kui maa-ala, võib muuhulgas vaadelda suurt osa kunstiteoseid, aga ka religioosseid ja filosoofilisi süsteeme ning üldse selliste valdkondade töövahendeid, mis mingil viisil taotlevad uudsuse loomist.
[1] John Austin, ‘Performatiivsed lausungid’, tlk E. Hermann, Akadeemia, nr 10, 2010, lk 1989–2007.
[2] Michel Foucault, Seksuaalsuse ajalugu 1: Teadmistahe, tlk Indrek Koff (Tln: Valgus, 2005).
Alustades otsast, mis on juba siinsest käsitlusest läbi käinud, siis suur osa kaarte koostatakse ennustamiseks. Eesmärk on siin võtta mingi nähtuste kogum, luua nende selgitamiseks mingit sorti mudel või prototüüp, mis matkib selle nähtuste kogumi käitumist, aga lihtsustatud kujul; säärase matkimise abil võime hakata ennustama, kuidas see nähtuste kogum käitub tulevikus.
Kõige puhtakujulisem näide valdkonnast, kus kasutatakse selliseid mudeleid, on teadus. Teaduse loodavaid mudeleid iseloomustab mõõdetavus, arvulisus. Nende tugevus on, et tekivad ühemõttelised ennustused, mille paikapidavust on võimalik kontrollida. Nii on võimalik suhteliselt kiiresti aru saada, millal mudel ei klapi ning vajab täiendamist või kõrvale jätmist.
Ka filosoofias on läbi aegade loodud mudeleid, mille eesmärgiks on tõese lihtsustuse loomine tegelikkusest. Ajalooliselt ongi teadustel ja filosoofial ühised juured: kõik suuremad teadusharud on saanud alguse filosoofiast lahkulöömisest. See ajalooline seos selgitab ka, miks kannab filosoofia endiselt endas ka taotlust luua mudeleid paremaks ennustamiseks ja ilmselt jääbki kandma.
Samas näib, et filosoofia loovutab aja jooksul sedasorti mudelite loomise õigust järjest enam teadusele. Kui sellegipoolest leidub põhjusi filosoofia tegemiseks, siis seda põhjusel, et ennustamisel on piirid ja ennustamine ei ole meie ainuke eesmärk.
Esiteks näitavad viimase aja teaduse kogemused järjest enam, et mudelite ehitamisele seab reaalsus omad piirid ette. Tegelikkus on väga keeruline ja lihtsustatud mudelid on selle kirjeldamiseks ebapiisavad. Aga kui me teeme oma mudeleid keerukamaks, siis pole need enam piisvalt lihtsad, et neid igapäevaselt kasutada, välja arvatud muidugi juhul, kui me kasutame tehnoloogiat. Aga ka tehnoloogia aitab meid üksnes mingile maale. Kui me mõtleme kasvõi ilma peale, siis seda ei ole endiselt võimalik ennustada vähegi normaalse täpsusega ette rohkem kui neli päeva. Aga ilm on veel käkitegu võrreldes elusa loodusega!
Teiseks, kui me ilma ennustame, siis ilm ei muutu, kui ta kuuleb, mida me ennutasime. Aga kui inimesele ennustada, mida ta järgmisel päeval teeb, siis on vähetõenäoline, et see täkke läheb. Kui meile öeldakse, et me oleme sellised ja sellised, siis me teeme kõik, et mitte olla selline ja selline, välja arvatud juhul, kui meile meeldib, mis meie kohta öeldakse, mida ei juhtu just tihti. Ühesõnaga, me oleme mõjutatud teooriatest ja mudelitest enda kohta, mis teeb igasuguse tõsikindla teadmise inimese kohta äärmiselt keeruliseks, seda eriti siis, kui me ei vaatle inimest kui lihtsalt bioloogilist olendit, vaid kui tunnete ja mõtete ja rikkaliku siseeluga olendit.
Niisiis, elusate olendite puhul tuleb mängu uus probleem: mudelid sageli ei kirjelda tegelikkust, vaid loovad tegelikkust või vähemalt mõjutavad seda. Loomulikult tuleb siin täpsustada, et mudeleid ei saa luua päris igasugust tegelikkust, vaid ennekõike inimtegelikkust, meie kogemust tegelikkusest, ning ülejäänud maailma mõjutavad need mudelid ainult sel määral, mil meie kogemus tegelikkusest mõjutab seda, kuidas me käitume.
Saaks tuua palju näiteid selle kohta, kuidas mudelid võivad tegelikkust luua. Piirdugem kahega.
Esiteks on briti filosoof John Austin näidanud, et keelel on peale kirjeldamise ja väitmise ka muid funktsioone.[1] Keel ei sisalda üksnes kirjeldavaid väiteid, mis võivad olla tõesed või valed. Mõnikord, kui minult midagi küsida ja ma vastan küsimusele jaatavalt, saan ma tõepoolest valetada. "Kas sa käisid eile koolis?" "Jah." "Ära valeta, ma tean, et sa ei käinud."
Aga on ka teistsuguseid juhtumeid. Näiteks kui sa ütled “Jah” ja sa oled parajasti perekonnaseisuametis ja sinu käest on küsitud, et kas sa võtad selle naise või mehe enda seaduslikuks abikaasaks, siis kas sa saad valetada? Või kuidas on lood siis, kui sa lööd šampusepudeli vastvalminud laeva kere vastu puruks ja ütled, et nimetad selle laeva Kuninganna Elizabethiks?
Austin tahab öelda, et keel ja ütlemine on sageli tegu, mitte väide. Sa võid paluda teenet, sa võid solvata, hoiatada, käskida ja keelata, meest võtta ja naisele minna. Kui kohtunik ütleb kohtuotsust lugedes, et see ja see isik on süüdi, siis saab kahtlusalusest kurjategija, ja see pole mingi süütu muutus.
Teine näide sellest, kuidas kaardid või mudelid tegelikkust loovad, on Michel Foucault’ analüüs võimumehhanismide toimimisest.[2] Sageli esitatakse asju nii, nagu võimumehhanismid reageeriksid olemasolevale tegelikkusele ning justkui loobiksid sellele tegelikkusele kaikaid kodaratesse, piirates inimeste tegevusvabadust. Kuid võim, ütleb Foucault, ei ole ainult reageeriv. Ei ole ainult nii, et võim uurib, millised ihad ja soovid inimestel on, ning mõtleb selle põhjal, millised neist soovidest on ohtlikuid ja vajavad seetõttu reguleerimist. Ei, võim tihtipeale loob ihasid. Võib-olla me ihaldame enne midagi hoopis muud, aga siis öeldakse, et hoopis mingi kolmas asi või tegevus on nüüd keelatud. Ja nüüd juhtub midagi huvitavat: me järeldame, et kuna miski on keelatud, siis me peame seda saama. Ja kõik hakkavadki seda keelatud asja tahtma. Seeläbi on iha kanaliseeritud kindlasse kohta. Niisiis, kui me ei taha, et inimesed ihaldaksid täiesti suvalisi asju, siis me loome kindlad asjad, mis on keelatud, võib-olla veidi sellised ohutud asjad, ja me võime kindlad olla, et inimesed hakkavad neid asju ihaldama. Me oleme keelu kaudu muutnud tegelikkust.
Niisiis, teiseks kaartide kasutamise eesmärgiks ennustamise kõrval on tegelikkuse loomine või mõjutamine. On palju valdkondi, millel sedasorti kaartidega tegemist tuleb teha, näiteks juura, poliitika, religioon, aga ka humanitaarteadused, filosoofia ja kunst. Kõikides nendes tuleb ette olukordi, mil ennustamise osutub hoopis mõjutamiseks või mil ennustamisel ja mõjutamisel ei olegi võimalik vahet teha.
Aga sellega kaartide kasutusspekter ei piirdu. Saame ju küsida: kui ennustamine oleks võimalik, ilma et sellel oleks mingeid halbu tagajärgi, kas meile piisaks sellest? Kui püüame ette kujutada maailma, milles meil on kõikvõimas mudel, millega on võimalik kõike ennustada, kas me oleksime selles maailmas õnnelikud?
Käesolevat õpiobjekti alustasime elektri tootmise näitega. Eesmärk oli selle abil näidata, et elusorganismide puhul on väga oluline ennustamine, sest elusolendid peavad pidevalt hindama, kas parajasti on tegu ohtliku olukorraga või mitte. Nad peavad teadma, millal valvel olla ja millal oht puudub. Loo moraal oli see, et mida paremini suudavad elusolendid ennustada, seda paremini nad oma energiat kasutavad ja seda suurem võimalus on neil ellujäämiseks.
Aga sellel lool on ka teine moraal. Nimelt, vahel ei ole ellujäämiseks vaja suuta hästi ennustada; sobib ka see, kui olla ise ennustamatu. Kui teised ei tea kunagi, mida sinust oodata, siis sinuga ei kiputa liiga tihti tüli norima. Nii et võime evolutsiooni puhul rääkida kahest paralleelsest arenguliinist: ühelt poolt suund olendite poole, kes suudavad järjest paremini ennustada; teiselt poolt aga suund olendite poole, kes suudavad järjest paremini olla ennustamatud. Kahtlemata on need arenguliinid omavahel seotud: kes suudab paremini ennustada, see oskab ette aimata, mida temast oodatakse, ja käituda sellele risti vastupidiselt.
Niisiis, kaartidel on ka kolmas kasutuseesmärk: ennustamatus. Siin aitavad kaardid jõuda millegi uue ja üllatavani.
Inglise keeles on levinud ütlus: "Map is not the territory" ehk: kaart ei ole maa-ala. Eks see ole tõsi ka: maastik võib muutuda ja kaart võib seeläbi vananeda; me ei tohi liiga dogmaatiliselt kaardist kinni hoida. Maastikus on alati midagi enamat kui kaardis.
Aga ka vastupidine võib olla õige: "Territory is not the map" ehk: maa-ala ei ole kaart. Kaardis on ühtlasi ka midagi enamat kui maa-alas. Kui meil on kaardid, siis me saame hakata mõtlema ka võimalikest maa-aladest, veel enam, me saame mõtelda ka võimatutest maa-aladest, ja sellest, miks need on võimatud. Teisisõnu, me saame hakata kujutlema, luua kogemusi, mida saab läbi elada üksnes mõtteliselt. Kaart ei pruugi olla üksnes tegelikkuse lihtsustus, vaid võib olla ka kujutlustugi.
Kaardina, mis on midagi enamat kui maa-ala, võib muuhulgas vaadelda suurt osa kunstiteoseid, aga ka religioosseid ja filosoofilisi süsteeme ning üldse selliste valdkondade töövahendeid, mis mingil viisil taotlevad uudsuse loomist.
[1] John Austin, ‘Performatiivsed lausungid’, tlk E. Hermann, Akadeemia, nr 10, 2010, lk 1989–2007.
[2] Michel Foucault, Seksuaalsuse ajalugu 1: Teadmistahe, tlk Indrek Koff (Tln: Valgus, 2005).