Kokkuvõte
Loomade, sealhulgas inimeste, üks põhilisemad probleeme on, kuidas jaotada oma energiat. Selles osas annab suure eelise oskus ennustada, mis edaspidi toimuma hakkab. Muuhulgas on inimese närvisüsteem ehk aju üks selliseid organeid, mis ennustamisega tegeleb. Kuigi aju on iseenesest väga võimas ja arenenud ennustamisorgan, on ta üles ehitatud nii, et tekib oht jääda juba tekkinud teadmistesse kinni ja muutuda paindumatuks. Juhul, kui meie keskkond parajasti väga kiiresti muutub, on mõtete paindumatus meile juba otseseks taagaks.
Sellega seoses on Edward de Bono juhtinud tähelepanu inimese loomupärastele tööriistadele või kalduvustele (näiteks huumor ja uudishimulikkus), mis tegelevad otseselt lukkuminemise vältimisega. Ühtlasi on ta välja mõtelnud rea tehistööriistu sama probleemi ületamiseks. Kuid enamasti töötavad tema tööriistad siis, kui probleem ei ole süsteemne.
Probleem on süsteemne siis, kui seda ei saa lahendada mõne selle osa kordategemisega, nii et teised osad samaks jääksid. Ühe koha parandamisest taolise probleemi puhul ei piisa, sest süsteem kas taastekitab probleemse koha uuesti tänu sellele, et seda kohta oli süsteemi toimimiseks vaja, või siis on probleem sunnitud kohastuma, mis võib tähendada veelgi hullemaks minemist.
Süsteemiprobleemid on vaid üks näide olukordadest, mil võib kasu olla filosoofilistest süsteemidest. Nimelt on inimesed taolistest puntratest ülesaamiseks loonud erinevatest maailma osadest või aspektidest lihtsustatud mudeleid või kaarte, mis võimaldavad paremini ennustada, kuidas see maailma osa või aspekt toimib. Kuid ennustamine on vaid üks võimalus, kuidas taolised kaardid võivad toimida. Samuti on võimalik, et need kaardid loovad tegelikkust või et nad muudavad meid ennustamatuks.
Kuidas filosoofilised süsteemid sel juhul aidata võivad? Näib nii, et olenemata sellest, kas eesmärgiks on ennustamine, tegelikkuse loomine või ennustamatuse tekitamine, on filosoofilistel süsteemidel iseomane side lukkuminemisega: nad aitavad meid välja süstemaatilistest puntratest. Mõnikord toimivad filosoofilised kaardid seeläbi, et kritiseerivad olemasolevat lahendust; mõnikord seeläbi, et pakuvad meile alternatiivse lahenduse. Kuid mõnikord juhtub midagi veel keerulisemat: nad kas toimivad umbsüsteemina, mis aitab meid eri olukordadest välja, ilma et midagi asemele pakuks, või siis süsteemieelikuna, mis annab meile lahenduse leidmisel küll otsa piisavalt kätte, kuid täielikku lahendust siiski välja ei paku. Just need kaks viimast võimalust osutavad filosoofia lähiseosele potentsiaalsusega: filosoofia ei ole seotud niivõrd tõe ja tegelikkusega, kuivõrd uute võimalikkuste loomisega; mitte positsioonivõttude ja mõttekäikudega, vaid uute positsioonide, uute mõttekäiguviiside loomisega.
Sellega seoses on Edward de Bono juhtinud tähelepanu inimese loomupärastele tööriistadele või kalduvustele (näiteks huumor ja uudishimulikkus), mis tegelevad otseselt lukkuminemise vältimisega. Ühtlasi on ta välja mõtelnud rea tehistööriistu sama probleemi ületamiseks. Kuid enamasti töötavad tema tööriistad siis, kui probleem ei ole süsteemne.
Probleem on süsteemne siis, kui seda ei saa lahendada mõne selle osa kordategemisega, nii et teised osad samaks jääksid. Ühe koha parandamisest taolise probleemi puhul ei piisa, sest süsteem kas taastekitab probleemse koha uuesti tänu sellele, et seda kohta oli süsteemi toimimiseks vaja, või siis on probleem sunnitud kohastuma, mis võib tähendada veelgi hullemaks minemist.
Süsteemiprobleemid on vaid üks näide olukordadest, mil võib kasu olla filosoofilistest süsteemidest. Nimelt on inimesed taolistest puntratest ülesaamiseks loonud erinevatest maailma osadest või aspektidest lihtsustatud mudeleid või kaarte, mis võimaldavad paremini ennustada, kuidas see maailma osa või aspekt toimib. Kuid ennustamine on vaid üks võimalus, kuidas taolised kaardid võivad toimida. Samuti on võimalik, et need kaardid loovad tegelikkust või et nad muudavad meid ennustamatuks.
Kuidas filosoofilised süsteemid sel juhul aidata võivad? Näib nii, et olenemata sellest, kas eesmärgiks on ennustamine, tegelikkuse loomine või ennustamatuse tekitamine, on filosoofilistel süsteemidel iseomane side lukkuminemisega: nad aitavad meid välja süstemaatilistest puntratest. Mõnikord toimivad filosoofilised kaardid seeläbi, et kritiseerivad olemasolevat lahendust; mõnikord seeläbi, et pakuvad meile alternatiivse lahenduse. Kuid mõnikord juhtub midagi veel keerulisemat: nad kas toimivad umbsüsteemina, mis aitab meid eri olukordadest välja, ilma et midagi asemele pakuks, või siis süsteemieelikuna, mis annab meile lahenduse leidmisel küll otsa piisavalt kätte, kuid täielikku lahendust siiski välja ei paku. Just need kaks viimast võimalust osutavad filosoofia lähiseosele potentsiaalsusega: filosoofia ei ole seotud niivõrd tõe ja tegelikkusega, kuivõrd uute võimalikkuste loomisega; mitte positsioonivõttude ja mõttekäikudega, vaid uute positsioonide, uute mõttekäiguviiside loomisega.