Vajadus uudsuse järele
Niisiis, et kompenseerida aju omadust jõuda ennastvõimendavate mehhanismideni, millest ei ole võimalik välja pääseda, on tekkinud teised (kompenseerivad) mehhanismid, mille abil varasemaid radu ümber mängida.
De Bono toob näiteks huumori, mis on tema arvamust mööda üks inimaju tähtsamaid võimeid. Huumori näol on tegemist eeskujuliku näitega sellest, kuidas radade ümbermängimine toimub.
See saab selgeks, kui mõtelda mehhanismi peale, kuidas huumor toimib. Võtame näiteks anekdoodi sellest, kuidas bussi peale tuleb piletikontroll ja palub kõigil näidata pileteid. Üks noormees hakkab paaniliselt oma piletit otsima, aga ei leia seda mitte kusagilt: ta otsib pükste taskust, jope taskust, sisetaskust, rahakotist, portfellist ja ikka ei leia. Lõpuks kontrolör halastab ta peale ja võtab pileti tema huulte vahelt, kus see oli kogu aeg olnud. Kui kontrolör oli bussist maha läinud, küsis üks bussis olijatest, kas noormees tunneb ennast väga rumalalt. “Sugugi mitte,” vastas too, “ma närisin kõik see aeg pileti seda osa läbi, kus oli kuupäev kirjas.”
Mis siin täpselt toimub? Võttes abiks eelpool toodud joonise, võiks seda kirjeldada nii: nalja puhul liigutakse esialgu mööda tugevamat vagu, antud juhul A-st B-ni. Kuid korraga toimub nalja puhul katkestus või hüpe, mis annab märku, et kõik ei ole nii, nagu esialgu paistis. Selgub, et tegelikult ollakse punkti B ("hajameelne noormees") asemel jõutud punkti C ("kaval noormees"). Segaduses aju on nüüd sunnitud toimunu mõistmiseks oma liikumistee tagantjärele konstrueerima, ehk siis liikuma punktist C tagasi punkti A, ühtlasi selle abil tugevdades vagu C ja A vahel.
De Bono toob näiteks huumori, mis on tema arvamust mööda üks inimaju tähtsamaid võimeid. Huumori näol on tegemist eeskujuliku näitega sellest, kuidas radade ümbermängimine toimub.
See saab selgeks, kui mõtelda mehhanismi peale, kuidas huumor toimib. Võtame näiteks anekdoodi sellest, kuidas bussi peale tuleb piletikontroll ja palub kõigil näidata pileteid. Üks noormees hakkab paaniliselt oma piletit otsima, aga ei leia seda mitte kusagilt: ta otsib pükste taskust, jope taskust, sisetaskust, rahakotist, portfellist ja ikka ei leia. Lõpuks kontrolör halastab ta peale ja võtab pileti tema huulte vahelt, kus see oli kogu aeg olnud. Kui kontrolör oli bussist maha läinud, küsis üks bussis olijatest, kas noormees tunneb ennast väga rumalalt. “Sugugi mitte,” vastas too, “ma närisin kõik see aeg pileti seda osa läbi, kus oli kuupäev kirjas.”
Mis siin täpselt toimub? Võttes abiks eelpool toodud joonise, võiks seda kirjeldada nii: nalja puhul liigutakse esialgu mööda tugevamat vagu, antud juhul A-st B-ni. Kuid korraga toimub nalja puhul katkestus või hüpe, mis annab märku, et kõik ei ole nii, nagu esialgu paistis. Selgub, et tegelikult ollakse punkti B ("hajameelne noormees") asemel jõutud punkti C ("kaval noormees"). Segaduses aju on nüüd sunnitud toimunu mõistmiseks oma liikumistee tagantjärele konstrueerima, ehk siis liikuma punktist C tagasi punkti A, ühtlasi selle abil tugevdades vagu C ja A vahel.
Nii et kuigi esialgu ei olnud mingit varianti, et punktist A oleks võinud pääseda punkti C, siis ometi oli võimalik pääseda punktist C punkti A, ja selle käigus tugevdada nendevahelist ühendust piisavalt, et järgmine kord oleks võimalik juba ka otseühendust punktist A punkti C.
Sarnaselt huumoriga toimub igasugune avastamine või taipamine, ka igasugune nö "ahaa"-elamus. Näiteks suurem osa teaduse avastusi on esile kutsunud mingi viga või õnnelik juhus, igal juhul midagi ootamatut, mis sunnib raamistikku vahetama ja tekitab uue võimaluse, mida enne ei nähtud.
Ülaltoodud joonistelt tuleb välja igasuguse uudse lahenduse oluline omadus: tagantjärele tundub see igati lihtne ja loogiline. Kuid nii näib see üksnes tagantjärele, siis, kui ühendus A ja C vahel on piisavalt tugevaks muutunud. Kuid esialgu ei olnud see ühendus ligipääsetav.
Tihti arvatakse ekslikult, et kui tagantjärele tundub mõni idee lihtne ja loogiline, siis selle asja peale oleks võinud tulla ka kuidagi loogilisi mõttekäike kasutades, nö järjekindlalt arutledes. Aga see ei ole nii, sest loogiliste mõttekäikude abil ei ole võimalik tekitada midagi uut, nende abil saab üksnes kinnitada seda, mis on loodud teiste vahenditega. Olukorras, mil on vaja luua uut ühendust, millele seni ei ole ligipääsu, saavad aidata teistsugused vahendid.
De Bono on eelpool kirjeldatut arvesse võtes välja töötanud terve rea mõttetööriistu, mille abiga sundida end mõtlema oma harjumuslikest mõtteviisidest väljaspool. Ta nimetab neid tööriistu lateraalse mõtlemise tööriistadeks. Sõna "lateraalne" viitab siin küljesuunas liikumisele, vastandina vertikaalsele mõtlemisele, mis liigub alati mööda peasuunda, süvitsi.
Kõigi tema tööriistade tööpõhimõte on samasugune: eesmärk on pääseda eemale kõige tugevamatest ühendusteedest. Üheks selliseks võimaluseks on tavalise ühendustee blokeerimine.
Sarnaselt huumoriga toimub igasugune avastamine või taipamine, ka igasugune nö "ahaa"-elamus. Näiteks suurem osa teaduse avastusi on esile kutsunud mingi viga või õnnelik juhus, igal juhul midagi ootamatut, mis sunnib raamistikku vahetama ja tekitab uue võimaluse, mida enne ei nähtud.
Ülaltoodud joonistelt tuleb välja igasuguse uudse lahenduse oluline omadus: tagantjärele tundub see igati lihtne ja loogiline. Kuid nii näib see üksnes tagantjärele, siis, kui ühendus A ja C vahel on piisavalt tugevaks muutunud. Kuid esialgu ei olnud see ühendus ligipääsetav.
Tihti arvatakse ekslikult, et kui tagantjärele tundub mõni idee lihtne ja loogiline, siis selle asja peale oleks võinud tulla ka kuidagi loogilisi mõttekäike kasutades, nö järjekindlalt arutledes. Aga see ei ole nii, sest loogiliste mõttekäikude abil ei ole võimalik tekitada midagi uut, nende abil saab üksnes kinnitada seda, mis on loodud teiste vahenditega. Olukorras, mil on vaja luua uut ühendust, millele seni ei ole ligipääsu, saavad aidata teistsugused vahendid.
De Bono on eelpool kirjeldatut arvesse võtes välja töötanud terve rea mõttetööriistu, mille abiga sundida end mõtlema oma harjumuslikest mõtteviisidest väljaspool. Ta nimetab neid tööriistu lateraalse mõtlemise tööriistadeks. Sõna "lateraalne" viitab siin küljesuunas liikumisele, vastandina vertikaalsele mõtlemisele, mis liigub alati mööda peasuunda, süvitsi.
Kõigi tema tööriistade tööpõhimõte on samasugune: eesmärk on pääseda eemale kõige tugevamatest ühendusteedest. Üheks selliseks võimaluseks on tavalise ühendustee blokeerimine.
Teiseks võimaluseks on kasutada mõtteid, mis on tegelikult valed, aga kasutada neid provokatsioonina, mis viivad millegi huvitavamani, tänu sellele, et see meelitab peateelt eemale.
Kolmandaks võimaluseks on kasutada juhuslike sõnade või piltide abi: kui provokatsioonil on enamasti olemas mingi side käsiloleva küsimusega, siis juhusliku sõna puhul on mõte just selles, et mingit sidet ei ole, kuid kuna see sõna on piisavalt üksinda, siis suudab aju sellegipoolest luua mingi ühenduse valitud sõna ja käsiloleva küsimuse vahele.
Rõhutada tuleks just kahte viimasena mainitud varianti. Esimene võimalus (tee blokeerimine, "ei" ütlemine ehk kriitika) on tavalisem. Selle häda on, et nii võibki jääda lihtsalt kangekaelselt sõrgu vastu ajama, ilma et see kuhugi viiks või ilma et oleks üldse tahtmistki kuhugi uude kohta välja jõuda. Kaks viimasena mainitud tööriista on ses mõttes positiivsemad, et need provotseerivad liikuma kuhugi edasi, ja see on midagi konstruktiivsemat. Midagi on siin juba sündimas.
De Bono eristab ses suhtes paikapanemist (judgment) ja liikumalükkamist (movement). Tema sõnutsi saab ükskõik millise mõtte või nähtuse suhtes võtta kaks diametraalselt erinevat hoiakut.
Esimene hoiaku puhul me võtame kaalumise all oleva mõtte või nähtuse suhtes mingi seisukoha. Me ütleme kas "Mulle meeldib see" või "Mulle ei meeldi see". Siin omistatakse millelegi oma arvamus, sildistatakse, pannakse paika. Iseenesest on see tähtis mehhanism, kuid millegi uueni jõudmiseks (põhiteelt kõrvale pääsemiseks) sellest ei piisa.
Teine võimalus on kasutada mõtet või nähtust provokaatorina: vaadata, kas see viib kusagile. Just selline hoiak annab võimaluse jõuda kuhugi, kuhu muidu ei satuks.
See eristus kahe hoiaku vahel muutub tähtsaks eriti siis, kui liikuda seni kaalumise all olnud lihtsustatud skeemist edasi tegelikkuseni kogu oma keerukuses.
De Bono eristab ses suhtes paikapanemist (judgment) ja liikumalükkamist (movement). Tema sõnutsi saab ükskõik millise mõtte või nähtuse suhtes võtta kaks diametraalselt erinevat hoiakut.
Esimene hoiaku puhul me võtame kaalumise all oleva mõtte või nähtuse suhtes mingi seisukoha. Me ütleme kas "Mulle meeldib see" või "Mulle ei meeldi see". Siin omistatakse millelegi oma arvamus, sildistatakse, pannakse paika. Iseenesest on see tähtis mehhanism, kuid millegi uueni jõudmiseks (põhiteelt kõrvale pääsemiseks) sellest ei piisa.
Teine võimalus on kasutada mõtet või nähtust provokaatorina: vaadata, kas see viib kusagile. Just selline hoiak annab võimaluse jõuda kuhugi, kuhu muidu ei satuks.
See eristus kahe hoiaku vahel muutub tähtsaks eriti siis, kui liikuda seni kaalumise all olnud lihtsustatud skeemist edasi tegelikkuseni kogu oma keerukuses.